Valvekoerana oli Akita ületamatu oma ülihea haistmis-, nägemis-, ja kuulmismeele poolest. Olles loomult vaikne koer, kes haugub vaid teda ohustavas situatsioonis, ei vajanud see tõug spetsiaalset valvekoera treeningut. Karjakoerana kaitses ta kartmatult oma karja kõigi ründajate eest mägises Akita prefektuuris.

19-ndal sajandil tabas aga Akita tõugu kaks ränka tagasilööki. Esiteks, kuna moodi läksid koerte võitlused, siis ristati Akitasid suurema kasvuliste ja jõulisemate tõugudega, nagu Tosad ja Mastiffid. Selle tulemusena aretati välja aukartusäratavalt suur ja agressiivne koer, keda kasutati edukalt uues, järjest populaarsust koguvas ajaviites. Teiseks, tabas sajandi vahetusel Jaapanit suur marutõve laine, mis sai saatuslikuks vähemalt 3000-le koerale. Peaaegu kõik koerad, nii haiged kui ka terved, saadeti surma.

20-nda sajandi algus tõi aga endaga kaasa uued positiivesd tuuled. Mitmed Akita koera armastajad astusid välja selle tõu kaitseks, ning asutasid erinevates regioonides organistatsioone nende väljasuremise takistamiseks. 1900-ndal aastal näidati Akita koeri valitseja Taishole, 1914-ndal aastal näidati neid suurel rahvuslikul näitusel, ja nii pöörduski järgnevate aastate jooksul järk järgult avalik arvamus selle tõu säilitamise kaitseks. Kuni 1919-ndal aastal võeti dr. Watase eestvedamisel vastu seadus selle liigi säilitamiseks. 1931. aastal nimetati Akita tõug Jaapani Rahvuslikuks Aardeks. Väga positiivselt mõjus tõu säilitamisele ka lugu Hachiko nimelisest Akitast, kellest on tänaseks päevaks saanud legend ja kellele on püstitatud mitmeid ausambaid. Hachikost on saanud Jaapanis truuduse sümbol.

Legend temast on järgmine: Hachiko peremees oli Tokio ülikooli professor D.Uemo, kes igal hommikul läks tööle jõudmiseks Shibuyu rongijaama. Igal hommikul oli tal saatja–tema koer Hachiko. Igal pärastlõunal naases koer õige-aegselt jaama, et tervitada oma töölt saabuvat peremeest. Ühel 1925. aasta maikuu päeval läks hr. Uemo tööle nagu tavaliselt, kuid tagasi ta sellel päeval enam ei tulnud, kuna suri tööl olles südamerabandusse. Tema ustav sõber Hachiko aga jätkas talle tavaks saanud iga päevast teekonda, minnes igal pärastlõunal rongijaama, et tervitada oma peremeest. Seda teekonda võttis ta ette veel 10 aastat, kuni enda surmani. 1943. aastal püstitati Hachikole pronksausammas just sellesse kohta , kus ustav loom oma peremeest järjekindlalt igal päeval ootas. Nii ongi Hachikost saanud legend ja kõigi Jaapani Akita heade omaduste sümbol.

Akita populariseerimsele mõjus positiivselt ka ameerkilanna Helen Kelleri visiit Jaapanisse, mille käigus avaldas ta suurt huvi selle tõu vastu, ning viis esimese Akita koera Ameerikasse, kus selle tõu vastu peatselt suurt huvi hakati tundma.

Kuid just siis kui Akitade olukord Jaapanis hakkas lõpuks ometi stabiliseeruma, sai neile osaks uus ränk löök–II Maailmasõda, mis viis tõu peaaegu väljasuremiseni. Saatuslikuks said söögipuudus, mille tulemusel inimesed koeri tapma hakkasid et ise ellu jääda, haigused, ning Akitade ilus kasukas, millest inimesed said endile teha hädavajalikke sooje rõivaesemeid. Lisaks hakkasid ameeriklased Akitasid ristama Saksa lambakoertega, et neist sõjalistel otstarvetel paremaid teenistukoeri saada. Ainus viis kuidas armastavad Akitaomanikud suutsid oma hoolealustele anda võimaluse ellu jääda oli jätta nad mägedesse vabadusse, kus tugev jahiinstinkt neil ellu aitas jääda.

Sõjajärgsetel okupatsiooni aastatel hakkas Akita tõug jälle levima, nii Jaapani siseselt, kui ka välja poole. Ameerika sõjaväelastele meeldis see liik väga ning vaatamata Jaapanlaste keelule, veeti neid salakaubana maalt välja. Enamus välja viidud koertest olid aga nn. Kongo tüüpi. Mis tähendas suurt kasvu ja tugevust, kuid nägu, karvastiku värv ja kere kuju olid Saksa lambakoera tüüpi. Jaapanis jätkati aga algupärase Akita aretamist sellisel kujul nagu ta oli enne ristamisi teiste tõugudega.